„Esimese osa salvestamine oli veidi hirmutav – ma pole varasemalt podcasti salvestanud ning kaamera ees esinemine pole mulle tuttav. Õnneks salvestasime esimest osa Tiiduga, seega mul polnud vaja tehnika üles seadmise pärast muretseda, ning olles Tiiduga juba aastakese töötanud, võiks tegu olla justkui tavalise vestluse salvestamisega. Kui sissejuhatus oli tehtud, hakkas jutt juba mugavamalt liikuma. Olgugi, et olen saate kava ette planeerinud ning jututeemad on teada, sain kõvasti teadlikumaks, kui algselt eeldasin. Eriti jäi kummitama Tiidu mõte, kuidas meie kultuur on nii läbi põimunud kaas- ja suhtesõltuvuse mustritest, et neid on keeruline vältida, eriti kui kasvad vähem-teadlikumas ja kinnisemas peres. Pärast salvestamist teadsin kohe, kellele võiks järgmisena „Kaassõltuvuse“ raamatu kinkida. Jäin esimese saatega väga rahule – tunnen, et saade oli sisukas ning saate teemad aktuaalsed. Pärast lõppfaili üleslaadimist kuulasin saadet uuesti – olgugi, et pean oma helisalvestamisoskusi arendama, andis Tiit oma teadmisi arusaadavalt ja ladusalt edasi. Nii tekkis huvi juba järgmisi osasid ette planeerima hakata.“
– Annaliis Täheväli
Väikse Vankri podcasti esimeses osas istusid laua taha kirjastuse tegevjuht Annaliis Täheväli ja kirjastuse asutaja, pereterapeut ning suhtlemistreener Tiit Kõnnussaar, et rääkida kahest olulisest, kuid sageli varjatud teemast – suhtesõltuvusest ja kaassõltuvusest.
Enne kui sukeldume suhtesõltuvuse teemadesse, tasub meenutada ka Väikse Vankri lugu. Kirjastus sündis 1990ndatel Tiit Kõnnussaare eestvedamisel. Tiit alustas tegelikult ajakirjandusest, asutades ajakirja Pere ja Kodu ning töötades mitme teise tuntud Eesti perioodikaväljaande kallal. Väike Vanker sai alguse hoopis ühest raamatust: Matthew McKay ja Martha Davise “Messages”, mis räägib suhtlemisoskustest. Tiit tundis, et neid teadmisi oleks vaja eesti keeles, ja nii pandi alus kirjastusele, mille fookus on jäänud samaks tänaseni – tuua inimesteni psühholoogia, suhete ja enesearengu raamatuid.
Mis on suhtesõltuvus ja kaassõltuvus?
See on teema, mis puudutab rohkemaid, kui me arvata oskame. Tiidu sõnul on asi selles, et meie kultuur ja ühiskond on täis mustreid ja sõnumeid, mis justkui kinnistavad ideed, et tõeline armastus tähendab kannatust, ohverdust ja täielikku sõltuvust teisest inimesest.
„Meie kultuuris – kõik meie muusika, meie filmikunst, meie kirjandus – promob üleseotud suhet, nagu see oleks tõeliselt hea ja ainuvõimalik suhtes olemise viis,“ ütleb Tiit.
Piisab, kui kuulata armastuslaulude refrääni, mis kordavad „ilma sinuta ma ei saa“ või mõelda klassikalistele lugudele nagu „Romeo ja Julia“, mis sisendavad meile alateadlikult, et üksi olemine on justkui väärtusetu.
Olgugi, et suhte- ja kaassõltuvuse mõisted kõlavad sarnaselt, on nende sisu erinev. Kaassõltuvus on häire, mis on tekkinud lapseeas hooletusse jätmise tulemusena. Tähtis on mõista, et hooletusse jätmine ei pea väljenduma suure väärkohtlemisena, vaid piisab sellest, kui lapse vajaduste, emotsioonide, soovidega ei arvestata piisavalt või neile ei ole antud olulist tähendust.
Kaassõltlane keskendub teiste vajadustele – ta päästab, hoolitseb ja kohandub vastavalt teiste vajadustele, kaotades samal ajal kontakti enda tunnetega. Kaassõltlane püüab keskenduda peamiselt sellele, et olla teise inimese jaoks olemas, lähtuda teise inimese vajadustest, olla teise inimese tuju ja meeleolu heaks tegija, ning see teeb ta sõltuvaks teise inimese tunnetest.
Suhtesõltuvus on kaassõltuvuse üks alaliik, mis väljendub kindla mustrina, kus sõltlane seob oma väärtuse ja heaolu täielikult partneriga. Omaenda vajadusi ei panda esikohale, sest hirm hüljatuse ees on liiga suur. Võib öelda, et suhtesõltuvus on kaassõltuvusest tulenev stiil suhtes olemiseks, kus sõltlane paneb teise inimese ning nendevahelise suhte nii olulisele kohale, et unustab ära enda. Kui inimene hakkab mõtlema partnerist kui millestki, ilma milleta ma ei saa elada, kartes üksindust ja maha jätmist, sest siis on elu läbi, võib tegu olla suhtesõltuvusega.
„Need mustrid saavad alguse lapsepõlvest,“ selgitab Tiit. „Kui laps ei tunne, et teda kuulatakse ja mõistetakse, võib ta suureks kasvada teadmisega, et tema tunded ei loe. Täiskasvanuna otsib ta alateadlikult sarnast dünaamikat, lootes seekord lõpuks armastust kätte saada.“
Kuidas alustada muutust?
Esimene samm on teadlikkus. Kui märkad, et elad rohkem partneri kui enda elu, või et sinu roll on alati teiste eest hoolitseda ja ise tahaplaanile jääda, tasub endalt küsida: „Mida mina tegelikult vajan?“ Sealt edasi on oluline õppida oma vajadusi väljendama ja suhtes piiride seadmist harjutama.
Õnneks ei pea keegi selles protsessis üksi olema. Väike Vanker on välja andnud mitmeid raamatuid, mis aitavad neid teemasid lahti mõtestada ja praktilisi samme astuda. Pia Mellody „Suhtesõltuvusest vabaks“ ja „Kaassõltuvus“ pakuvad sügavat arusaamist, aga ka konkreetseid tööriistu, kuidas mustritest välja tulla ja luua tervemaid suhteid.
Loe raamatu „Kaassõltuvus“ kohta rohkem meie veebipoest.
Loe raamatu „Suhtesõltuvusest vabaks“ kohta rohkem meie veebipoest.