Meie väikeses Eestis räägitakse rohkelt headest suhetest ja üks osa on rääkida nõusolekust mitte ainult juriidilises või ametlikus tähenduses, vaid igapäevase suhtlusoskuse ja kultuurilise harjumuse tasandil. Nõusolek on midagi palju enamat kui linnuke digitaalsel vormil või allkiri paberil. See on suhete kvaliteedi mõõdik, vastastikuse austuse alus ja märk tervest ühiskonnast. Meie muutuv arusaam nõusolekust ei puuduta ainult formaalsusi, nt lepinguid, protseduure, suuri elumuutvaid otsuseid. Nõusolek puudutab ka väikseid argiseid hetki ehk kuidas me suhtleme, kuidas me kuulame, kuidas me anname ja võtame ruumi. Nõusolekust rääkimine lahendusviis pingetele, mis võivad tekkida inimsuhetes. Ühtlasi on Väikese Vankri blogipostitus meie sissejuhatus peagi ilmuvale raamatule, mis keskendub küsima küsimusi ja pidama dialoogi enda ja teiste inimeste soovide üle.
Miks nõusolek on oluline?
Kultuuriliselt on meil olnud tugev stereotüüpiline “ära sega”, “ära küsi”, “ära tee probleemi” suhtlusviis. Vaikimisel põhinev suhtlusstiil loob omakorda pinnase arusaamatustele, sest vaikimist ei saa tõlgendada nõusolekuna. Sageli ei teata, kust jookseb piir või kuidas seda sõnastada.
Lühidalt, nõusolek tähendab, et osapooled:
- saavad aru, milles nad osalevad;
- tahavad osaleda;
- teevad otsuse vabalt, ilma surve või manipulatsioonita;
- võivad ümber mõelda, ilma tagajärgede hirmuta.
Kui nõusolekut ei käsitleta teadlikult, tekivb kolm suurt probleemi.
Esimene probleem. Võim kaldub ebavõrdsesse suunda. Kui üks pool ei tunne end vabana otsustama, ei ole suhe võrdne. Näiteks autoriteetne juht, õpetaja, arst või lihtsalt domineeriv isiksus võib saavutada arvamuste peale surumisega soovitud tulemuse, kui tema vastas olevad inimesed ei julge enda mõtteid jagada
Teine probleem. Tekivad vaikivad kannatajad. Meie kultuuris on endiselt tugev muster olla “tubli ja mitte viriseda”, milleni teadlikkuse puudujääk võib viia. See tähendab, et inimesed pigem taluvad ebamugavust, kui räägivad kaasa paremate tingimuste leidmiseks. Eriti keeruline on probleemi lahendada, kui kannatamist seostatakse kultuuriga, selle üle tuntakse uhkust ning võimalike viiside otsimist kannatamisest vabanemiseks nähakse kui midagi häbiväärset või sobivat nõrkadele.
Kolmas probleem. Usaldus väheneb. Ühiskonnas, kus inimesi ei kuulata ega kaasata, väheneb usaldus institutsioonide, töö- ja lähisuhete vahel.
Nõusolek pole tegur ainult õigussüsteemis või ametlikes olukordades. See on tähtis osa suhtlusest igal pool, kus inimeste rollid ja positsioonid muutuvad:
– töö juures,
– koolides,
– meditsiinis,
– hooldekodudes,
– avalikus ruumis,
– digimaailmas,
– sõprussuhetes ja koostöös.
Nõusolek ei ole seega ainult üksikisikute teema, vaid ühiskondliku turvatunde küsimus.
Äkki teeks ei-mudelist jah-mudeli
„Jah-mudel“ (inglise keeles affirmative model) tähendab, et me ei eelda osalemist, vaid see kinnitatakse aktiivselt. Vaikimine pole nõusolek, sest võib tekitada mitmeti mõistetavuse. Vaikimine pole nõusolek samadel alustel. Kahevahel olevad vormid nagu „küllap sobib“ pole nõusolek, sest näitab, et otsuse taga võib olla survet, manipulatsiooni või info puudulikkust.
Jah-mudel eeldab vahetut ja avatud kommunikatsiooni inimeste vahel. Sellest tulenevalt võib tekkida hirme, et jah-mudel raamistab suhted ja formaliseerib kommunikatsiooni. Väita võib omakorda, et kõik tuleb üle kinnitada, mis seab ebareaalsed ootused kommunikatsioonile. Osa inimesi ei ole harjunud (või valmis) oma vajadusi väljendama ja tunnevad end ebakindlalt.
Vastupidiselt, jah-mudel:
- eemaldab ebakindluse ja teadmatuse tuleviku ees;
Kõigil osapooltel peab olema nõusoleku andmiseks piisavalt informatsiooni, seega on kõigile selge, mis toimub ja miks. - toetab võrdseid suhteid;
Keskendutakse suhtlemisoskustele, mõtete ja arvamuste selgele väljendamisele, mitte oletamisele ega eelarvamustele. - vähendab konflikte ja arusaamatusi;
Selged kokkulepped loovad parema koostöö. - arendab kommunikatsioonikultuuri, kus kuulamine on norm.
See kasvatab nii kuulamiseks vajalikku empaatiat kui ka eneseväljendamiseks vajalikku enesekindlust.
Miks muutused nõusoleku osas on vajalikud just praegu?
Nõusolek ei ole midagi sünnipärast. Nõusolekut ei õpetata koolis suhete loomise osana, kuigi peaks. Nõusolekust harmoonilist arusaamist ei modelleeri kõik pered, kuigi võiksid.
Oleme inimestena teelahkmel:
– töö- ja eraelu piirid muutuvad,
– tehnoloogia ja andmekaitse puudujäägid loovad uusi võimusuhted,
– vaimse tervise kriis paljastab suhtlemisoskuste puuduseid,
– koolid ja tööandjad otsivad uusi viise ohutuse ja heaolu tagamiseks,
– generatsioonid suhtuvad võimu ja vabadusse väga erinevalt.
Kuid nõusolekust ja oma vajadustest rääkimine on õpitav. Algust aitab teha Betty Martini ja Robyn Dalzeni raamat “Saamise ja andmise kunst”, mis ilmub märtsis kirjastuse Väike Vanker eestvedamisel. Kui õpime suhtlema, siis muutume meie ja meiega koos ka ühiskond turvalisemaks, inimõigusi austavamaks ja ausamaks.
