Vanaisa

Kuula ka sama teemalist Vikerraadio Ööülikooli saadet Ülo Vooglaiuga siit…

————————–

”…Keerasin granaadi saba katva korgi maha. Nähtavale tuli portselankuulike valge läikiva nööri otsas. Süda kloppis ja olukord muutus nii pingeliseks, et peatuda ei olnud võimalik. Tõmbasin kuulikest ja kuulsin, kuidas käis plõks.

Äkki taipasin, et vaat nüüd granaat tõepoolest lõhkeb. Ehmatusega viskasin granaadi kiiresti  kuidagi endast eemale, aga oh häda, just mõisapulli ette, kes oli süües sinna jõudnud. Hüppasin kivi taha just sellel hetkel, mil granaat lõhkes.

Pauk oli võimas. Kõrvad kumisesid, kõik kohad olid prahti ja tolmu täis, pull siruli ja olukord igas mõttes hirmus.

Varsti hakkas rahvast kokku jooksma. Kõik tahtsid teada, mis juhtus. Ütlesin, et nähtavasti  astus pull miini otsa.

Mõne aja pärast jõudis kohale ka vanaisa. Ta vaatas pulli, kellelt juba nahka võeti, ja mind, kõndis ringi, nuusutas õhku ja ütles vaikselt: „Granaatidega on Saaremaal juba kümmekond poissi surma saanud. Ära rohkem lõhkeasjadega mängi!”

Vanaisa läks koju. Sellel teemal ei rääkinud me enam kunagi.”

Minu vanaisa oli tõesti hämmastav mees.

————————–

Jõulud olid tulekul, teine advendiküünal juba põles, aga minul ei olnud ei luuletusi ega kingitusi. See tegi murelikuks.
Võtsin kätte ja kirjutasin vanaisale luuletuse. Ise olin uhke, sest olin teinud midagi sellist, mis tundus olevat eriti raske.

Veel raskem oli midagi välja mõelda vanaemale, kellega olime parajasti tülli läinud. Kuidagi juhtus nii, et pahameel aina kasvas ja hakkasin vanaemale karku valmistama. Vanaema kummalgi jalal ei olnud viga midagi, aga küllap oli tüli nii suur, et pea ei mõelnud enam midagi, aga käed tegid muudkui karku.

Peitsin kargu kapi taha õiget aega ootama ja jõuluõhtul, kui olime kirikust koju jõudnud ja kingitusi jagati, andsin ka oma kingituse üle…
Sellel õhtul ei rääkinud keegi enam midagi. Verivorstid ja kõrvitsasalat vist jäi söömata… Polnud isu.

Mitu päeva hiljem võttis vanaisa minu tehtud kargu kätte ja näitas ükshaaval, kui kehvasti olid tapid tehtud, kui nõrgalt olid osad seotud, kui karedaks olid pinnad jäetud… Pidin mitu korda järjest aru saama, et see oli vilets töö.

Siis ütles vanaisa, et oleks vaja linnariided selga panna, kasukas peale tõmmata, sest hakkame minema lossi, vaatama, milline peab üks töö olema.

Vanaisa tõi linnusevahilt võtme (linnusevaht oli vist küll lauljatena tuntud Linna-poiste isa). Läksime kapiitlisaali ja vanaisa sõnas väga tõsise näoga: „Vaata, poiss, kuidas on vaja tööd teha!

Vaatame, kas me leiame siit mõne prao.” Siis lasi ennast põlvili ja hakkas pragu otsima. Otsisin vanaisa kõrval… Roomasime ja roomasime….  Põlved hakkasid valutama, kael väsis ära, selg jäi kangeks. Pragu ei olnud kuskil. Juba hakkas hämarduma. Enam ei oleks pragu näinudki.

Siis lõpuks ütles vanaisa: „Vaata, poiss, nii on vaja tööd teha!”

Sain aru küll, et see lause ei käinud põranda, vaid minu ja mu kargu kohta, aga sellest me ei rääkinud kunagi.

Hiljem kuulsin, et vanaisa enda isa oli nende puuseppade hulgas, kes kapiitlisaalile parkettpõranda valmistasid.

————————–

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ülo Vooglaid, keda tuntakse laiemalt Õpetaja ja sotsiaalteadlasena, on värvikate juttudena kirja pannud lood oma lapsepõlvest koos vanaisaga.

Raamat annab suurepäraselt edasi toonast õhustikku Saaremaal, kirjeldades detailirikkalt paljusid tollele ajastule iseloomulikke juhtumisi.

Eriliseks muudavad raamatu iga peatükki lõpetavad kirjeldused sellest, kuidas vanaisa annab poisile edasi neid väärtusi, mis teevad mehest mehe.

Raamatus on 42 illustreeritud juttu, kokku 96 lk. Pildid on joonistanud ja raamatu kujundanud illustraator Anneliis Aunapuu