Sinu suhted on kirglikud ja sul on tunne nagu sõidaksid üles-alla Ameerika mägedes. Vaimustavad hetked vahelduvad ahastuse, teadmatuse ja hingevaluga, kuid sa oled valmis andma endast kõik, et uuesti kogeda ilusaid aegu. Kui sinu ellu satuvad pidevalt kättesaamatud mehed või naised, kui koos olla on võimatu aga lahkuminek tundub veel õudsem, siis võib juhtuda, et oled suhtesõltlane.
Koos-sõltuvussuhtes on alati kaks inimest, üks on suhtesõltlane ja teine on suhtevältija. Nende dünaamikat võrreldakse sageli tango tantsuga, kus mõlemad teavad oma tantsusamme peast, sest neid juhib sisemine kindel tunne ja vajadus.
Selline sõltuvussuhe saab tekkida nii oma partneri, vanema, lapse, töökaaslase või sõbra suhtes. Üks teeb kõik selle nimel, et suhe püsiks, kasvaks ja muutuks paremaks ning teine liigub järjest enam vaikuse, töö või sõltuvuse seina taha.
Suhtesõltuvus on nagu iga teine sõltuvus, mis algab heade kavatsustega aga lõpeb katastroofiga. Suhe hakkab kontrollima suhtesõltlase elu ja valikuid samamoodi nagu narkootikum. Ta teeb endast kõik, et suhet parandada ning pettub kui partner ei vasta samaga. Mida enam suhtesõltlane pingutab, seda enam muutub partner kättesaamatuks, kuid suhtesõltlane ei suuda seda tunnistada. Ta pingutab veel rohkem, et suhtevältijat muuta.
Kui suhtesõltlane jäetakse maha või ta otsustab ise suhte lõpetada, siis hakkab tal väga paha olla ja see viib teda järgmisse tsüklisse samamoodi nagu alkohooliku. Ta on valmis suhet jätkama, sest ta ei saa ilma selle inimeseta elada. Kui suhtesõltlane jääb üksi, tekivad tal võõrutusnähud, kuid suhtevältijal võõrutusnähtusid ei teki. Tema ei ole sõltuvuses suhtest, vaid muudest asjadest.
Sõltuvussuhte kõige olulisem tunnus on see, et üks osapool idealiseerib oma partnerit ja pühendab suhtele kogu oma aja ja energia. Suhtesõltlane loobub suhtes olemise nimel oma väärtustest ja vajadustest. Ta hakkab elama suhtevältija reeglite järgi ja kaotab ära iseenda. Suhtevältija muutub justkui tema Kõrgemaks Jõuks.
Suhtesõltlase ja suhtevältija lapsepõlv
Sõltuvussuhte moodustavad kaks kaassõltlast, kelle lapsepõlves on toimunud kiindumustrauma. Mõlemal on kaassõltuvuse põhisümptomid, kuna traumaatiliste kogemuste tõttu ei ole nende Mina saanud välja kujuneda.
Suhtesõltlane on lapsepõlves kogenud emotsionaalset mahajäetust ja hüljatust, kuna vanemad ei osanud lapse vajadustele piisavalt reageerida. Lapsed tunnevad end väärtusetuna ega ei tea, kes nad tegelikult on. Nende vanemad olid väga hõivatud töö ja oma probleemidega ning lapse jaoks ei jätkunud ressursse.
Kui vanemad oma lastega hoolimatult käituvad siis tunnevad lapsed, et nad ei ole paremat kohtlemist väärt ja hakkavad uskuma, et see on nende süü. Tekib uskumus, et tähelepanu nimel tuleb pingutada ja armastus tuleb välja teenida.
Suhtesõltlasena unistasime lapsena sageli „päästjast“ ehk heast inimesest, kes meid kuulaks, lohutaks ja meie eest hoolitseks. Täiskasvanuna tõmbab meid kättesaamatute inimeste poole, sest nad tekitavad lapsepõlvest tuttava tunde. Armume kiiresti, hakkame suhte nimel pingutama ja seda inimest idealiseerima, kui tal esineb omadusi, mida peame hetkel väga oluliseks. Tunneme kergendust, et lõpuks on meie elus keegi, kes päriselt hoolib. Muudame oma harjumusi, et olla võimalikult palju selle inimese jaoks olemas.
Me ei taha endale tunnistada, et ta on kättesaamatu ja ei suuda pakkuda seda, mida me kõige rohkem vajame – lähedust. Kui taipamine lõpuks kohale jõuab, et teine ei oska olla lähedane, siis hakkame suhte nimel pingutama, teda kontrollima ja nõudma, et ta muutuks.
Suhtevältija on lapsepõlves olnud vanemaga sulandunud suhtes. Ta pidi ruttu suureks kasvama, kuna vanemad vajasid lapse toetust. Vanemad kiskusid teda oma tülidesse ja käskisid lapsel valida pooli. Nendevahelised piirid olid hägused. Mõnikord on suhtevältija pidanud alaealisena otsustama, kuhu kolida või kas vanemad peaksid minema lahku. Tema vanemad ei ole olnud emotsionaalselt piisavalt küpsed, et pöörduda toetuse saamiseks teiste täiskasvanute poole.
Suhtesõltlane ei saanud vanematelt küllaldaselt armastust ja andis oma panuse perekonda olles vaikne, tubli, vajadusteta laps. Suhtevältija ei saanud lapsepõlves samuti piisavalt vajalikku tähelepanu. Ta sai varakult teada, et tema tunded ja vajadused ei loe, kuna tema vastutab teiste pereliikmete eest. Lapse käes oli kontroll, ta oli kohustatud oma vanemaid toetama või nende eest hoolitsema. Samal ajal koges laps, et lähedussuhe on raske, koormav ja ahistav, kuigi see andis talle vanemate silmis väärtuse.
Normaalne kiindumussuhe lapse ja vanema vahel tähendab, et vanem on lapse jaoks olemas ja hoolimise energia liigub vanemalt lapsele, kirjutab Pia Mellody. Lapsed tohivad olla ebakindlad, haavatavad, ebatäiuslikud. Kui laps peab rahuldama vanema vajadust kaaslase, tähelepanu või armastuse järele, siis nende vahel tekib sulandunud suhe ja energia hakkab liikuma lapselt vanemale.
Miks suhtesõltlane ja suhtevältija üksteisega tugevalt tõmbuvad?
Pia Mellody väidab, et kõigile inimestele meeldivad teiste juures esmajoones „tuttavad“ iseloomu omadused. Nii suhtesõltlasele kui suhtevältijale ei meeldi tavalised inimesed, kes ei ole millestki sõltuvuses. Normaalsed, terved inimesed tunduvad neile igavad. Mõlemad peavad terveid inimesi ebahuvitavaks seni, kuni on tervendanud oma hingehaavad ning omandanud oskuse tervemalt mõelda ja käituda.
Suhtesõltlast tõmbab suhtevältija poole:
- „Kodus“ olemise tunne, sest teine tundub nii tuttav. Ükskõik kui mittetoimiv on perekond, harjuvad lapsed olukorraga ning see hakkab tunduma turvaline. Täiskasvanuna hakkavad meile meeldima inimesed, kes meenutavad neid, kes meid üles kasvatasid. Suhtesõltlane õppis lapsena, et vanemaid ei ole mõtet tülitada. „Hea laps“ on vait, ilma vajaduste ja soovideta. Sügava väärtusetuse ja hüljatuse tunde tõttu huvitub ta inimestest, kellel ei ole aega talle piisavalt tähelepanu osutada.
- Alateadlik lootus parandada hingehaavu. Lapsepõlve kogemus tekitas suhtesõltlases uskumuse, et ta pole piisavalt oluline, et temaga aega veeta. Täiskasvanuna tõmbavad teda inimesed, kes on väga hõivatud oma asjadega. Kui lapsena ei olnud tal jõudu muuta oma vanemaid, siis täiskasvanuna üritab ta kõigi vahenditega sundida hülgajat endast hoolima ning seeläbi taastada oma väärtust. Pia Mellody ütleb, et see ei ole lihtsalt tähelepanu vajaduse rahuldamine, vaid alateadlik katse ravida vanu hingehaavu ebatõhusal viisil.
- Suhtesõltlane unistab leida päästja, kes teda kaitseb. Ta elas lapsena palju oma fantaasiamaailmas, kus olid inimesed, kes teda tingimusteta armastasid ja kaitsesid. Täiskasvanuna loodab ta leida partneri, kes vastab sellele unistusele. Tavalised normaalsed inimesed, kes ei soovi vabatahtlikult tema probleeme lahendada, kes ei pommita armuavaldustega, kes tahavad kuulata tema arvamust ja ei lasku tulistesse vaidlustesse, ei ole suhtesõltlase jaoks üldse huvitavad ega põnevad.
- See, kuidas suhtevältija suhte alguses peibutab, kontrollib ja ohjad haarab, on suhtesõltlase jaoks väga erutav. Ta võib aastaid ignoreerida seinu, mille taha suhtevältija ennast peidab ning sundida teda muutuma selliseks nagu ta suhte alguses oli. Suhtesõltlane ei suuda vaadata reaalsusele otsa ja lasta lahti fantaasiast, mille ta on oma kaaslase kohta loonud.
Miks on suhtesõltlane suhtevältija jaoks atraktiivne?
- Suhtevältija peas on antennid, mis püüavad kiiresti kinni signaali, kui keegi vajab abi. Sekkumine teise ellu tekitab suhtevältijas tuttava võimu ja turvatunde, ta saab olla kasulik ja tema käes on kontroll. Inimesed, kes lahendavad ise oma probleeme, kes ennast väärtustavad ning oma arvamust julgelt väljendavad, ei ole suhtevältija jaoks piisavalt atraktiivsed.
- Suhtevältijat on lapsepõlves emotsionaalselt kurnatud, ta on pidanud kiiresti suureks kasvama ja olema vanematele kasulik. Teda tõmbavad ja ärritavad inimesed, kes on haavatavad ja keda on lihtne kontrollida. Üsna varsti peale suhte algust hakkab ta tundma ennast kurnatuna ja peidab end seetõttu vaikuse, töö või sõltuvuse seinte taha. Sarnaselt suhtesõltlasega suunab tema käitumist tuttav kodune tunne ja alateadlik vajadus ravida hingehaavu.
Kuidas terveneda koos-sõltuvussuhtest?
Koos-sõltuvussuhtesse ei satu terved inimesed, vaid kaks kaassõltlast. Kaassõltuvusega seotud uskumused on meie kultuuri osa. Näiteks on eneseohverdamist peetud aastasadu hea ja tubli inimese tunnuseks. Tänapäeval väärtustatakse järjest enam vaimset tervist ja enda vajaduste eest vastutamist. Tervenedes õpime olema elutervelt isekad ja toome fookuse endale, eesmärgiga aru saada oma väärtustest, vajadustest ja tunnetest. Sellega koos omandame oskuse enda eest ise hoolitseda, hakkame vastutama oma piiride eest ja lõpetame teiste kontrollimise.
Pia Mellody soovitab tervenemise protsessis tegeleda nelja valdkonnaga. Alustada tuleks ainesõltuvusest tervenemisega, kuna sõltuvushaigus mõjutab eriti tugevalt reaalsustaju. Mida tugevam on sõltuvus, seda ebaadekvaatsem ja mürgisem on inimese mõtte- ja tundemaailm. Sõltlasel on võimatu luua normaalset lähedussuhet, kuna sõltuvus kontrollib tema elu. Teised inimesed on muutunud tema jaoks n-ö objektideks, kes võivad olla kasulikud, kuid kellel ei tohi olla oma vajadusi. Seetõttu on suhtesõltuvusest tervenemise käigus oluline vabaneda kõigist teistest sõltuvustest – nt alkohol, narkootikumid, seks, hasartmängud, jne.
Autor väidab, et sõltuvussuhte mõlemad osapooled on sõltuvuses erinevatest asjadest ja tervenemiseks tuleb läbida need neli sammu:
- sõltuvuse teadvustamine ja tunnistamine, et see mõjutab sinu elu
- sõltuvuse tagajärgede tunnistamine
- „tarvitamise“ lõpetamine
- võõrutusnähtudega tegelemine
Kui inimene saab vabaks sõltuvuse kontrollist, suudab ta paremini teadvustada oma kaassõltuvuse sümptomeid ja selle tagajärgi. Pia Mellody raamat „Kaassõltuvus“ pakub konkreetset süsteemi, millega saab kaardistada enda käitumisharjumusi. Kaassõltuvus on väga laiahaardeline muster, millest tervenemine ei ole sündmus. See on küpseks täiskasvanuks saamise protsess, kuhu kuulub teadvustamine, informatsiooni läbitöötamine, enesereflektsioon, individuaalteraapia ja tugigrupid.
Lapsepõlvekogemuste läbitöötamine on samuti väga tähtis, sest seal said sümptomid alguse. Oleme ebaterved käitumismustrid omandanud varases eas ja seetõttu tõstab mineviku teadvustamine pinnale palju valusaid tundeid, mida ei maksa siiski karta. Selliste tunnete kogemisel on äärmiselt oluline olla enda vastu kaastundlik, mõistev ja lahke.
Suhtessõltuvusest välja kasvamine on tegelikult sarnane igasugusest sõltuvusest tervenemisega. Suhtesõltlase jaoks on kõige olulisem õppida olema küps täiskasvanu, keda ei pea päästma. Suhtevältijal tuleb kõigepealt lahti lasta uskumusest, et tema on kohustatud teiste eest vastutama.
Kasulik on käia paariteraapias, kus väljaõppe saanud terapeut aitab näha tervikpilti ja vastastikuseid mõjusid ning juhendab, kuidas käituda küpse täiskasvanuna. Tervenemine ei saa toimuda, kui jääme kinni enese või teiste süüdistamisse. Kõik need sammud võtavad aega, kuid see tasub ennast kuhjaga ära.
Raamat „Suhtesõltuvusest vabaks“ sobib nii psühholoogia huvilistele kui spetsialistidele. Neile, kes on hädas vaikivate ja kättesaamatute partneritega, on Pia Mellody raamat igal juhul väärtuslik abimees. Autor pakub tervenemise teekonna läbimiseks palju konkreetseid ja läbiproovitud juhiseid. Raamatus on nii suhtesõltlasele kui suhtevältijale väga häid enesereflektsiooni harjutusi, mis aitavad teadvustada oma kaassõltuvuse mustreid ja seda, kuidas need on muutnud suhte lahinguväljaks.
Blogipostituse autorist
Kert Grünberg on kaassõltuvuse tugigruppide juhendaja, kaassõltuvusnõustaja, psühhoterapeut, Recovery and Life Coach (CPRC, CPC), vabastava hingamise ja TRE võimlemise juhendaja. Olen enesearengu valdkonnas töötanud üle 20 aasta, koolitan ja juhendan gruppe alates 2007.
Loe rohkem: www.hingamistuba.ee
