Eelmises blogipostituses kirjutasime, kuidas erinevad suhtlusviisid on olulised läheduse ja intiimsuse mõistmisel. Nõusolekust rääkides eksisteerivad kaks mudelit: ei-mudel ja jah-mudel. Jah-mudeli järgi on suheldes oluline esimene samm nõustumine, mitte keeldumine. Ei-mudeli kohaselt on tegevused justkui „lubatud” seni, kuni ei ole keeldutud.
Raamat „Saamise ja andmise kunst: nõusolekuratas” näitab, et nõusolek ulatub kaugemale nendest kahest mudelist. Raamatut lugedes õpid, kuidas võtta hoogu maha märkamaks, mida sa tahad või ei taha, kuidas puudutada, suhelda ja luua tingimused, et sa tunneksid end piisavalt turvaliselt, et lõdvestuda ja end nautida. Selleks võib alustada küsimusest: „Kuidas sa soovid, et ma sind puudutaksin?”. Küsimusel on kindel vorm ja sõnastusviis lähtuvalt nõusolekurattast.
Nõusolekuratas on mudel, mis õpetab põhioskuseid läbi saamise, andmise, tegemise ja endale tehtava kogemise. Mudel näitab, kuidas need kõik omavahel kokku sobivad ja mida see loob. Raamatu autor Betty Martin selgitab, et mudel arenes välja puudutuse kogemustest, kuid sama dünaamika toimib ka maailmas laiemalt. Mõne jaoks on kõige huvitavamad seksuaalsed või puudutusega seotud aspektid, teise jaoks on peamine sotsiaalne ja poliitiline mõju.
Väikesed olulised algused
Raamatu autor Betty Martin kirjutab sissejuhatuses, et õppis oma karjääri käigus nii mõndagi. Ühe asjana õppis, et kuigi enamik inimesi arvavad, et nende probleemid seksuaalsuse ja intiimsusega on seotud seksiga, on see tegelikult harva tõsi. Sagedamini on probleemiks suutmatus lõdvestuda, oma aistingutele tähelepanu pöörata või oma ihasid ja soove austada ja aktsepteerida. Inimesed ei tea, kuidas olla haavatavad, mängulised või suuremeelsed või kuidas seada piire. Inimestel on raskusi saamise ning andmisega ja nende tähenduste mõistmisega. Raskused saamise ja andmisega ja teadmatus neist tunduvad nii normaalsed, et inimesed ei märka raskusi sageli enne, kuni mängu tuleb seks, mistõttu nad arvavad, et probleem on seksis. Palju sagedamini oli väljakutseks just põhioskuste puudumine.
Sageli mõeldakse puudutusele alles siis, kui oleme lähedased või intiimsed. Tegelikult peaks algama mõtlemine puudutamisest palju varem. Meie arusaam puudutusest algab sellest, kuidas meid lapsena hoiti, kuidas meie piire märgati või ei märgatud, kuidas meie „jah” ja „ei” vastu võeti ning milliseid sõnumeid me puudutuse kohta üldse õppisime. Mõne inimese jaoks on puudutus loomulik hoolivuse ja läheduse keel. Teise jaoks võib see olla midagi, mis vajab aega, usaldust ja turvatunde tekkimist. Just seepärast ei ole küsimus „Kuidas sa soovid, et ma sind puudutaksin?” ainult tehniline küsimus puudutuse viisi kohta. See on palju sügavam küsimus. See küsimus tagab, et sul oleks turvaline, sind kuulatakse, sinu kogemus loeb, sul on õigus ise määrata oma keha piire.
Siit jõuamegi ühe olulise arusaamani: nõusolek ei ole üksnes luba. Nõusolek on kokkulepe. See on viis, kuidas kaks inimest üksteise kohalolu, piire, soove ja kõhklusi märgivad. Kui nõusolekut mõista ainult kui ühte jah-sõna, jääb midagi väga olulist märkamata. Tegelikult sünnib nõusolek dialoogist. Küsimisest. Kuulamisest. Täpsustamisest. Vahel ka ootamisest.
Nõusoleku küsimine võib tunduda mõnele inimesele alguses kohmakas. Eriti kultuuris, kus eeldatakse, et „õiged asjad” peaksid tulema loomulikult, ilma sõnadeta. Kuid just siin peitubki paradoks. Mida olulisem on teine inimene, seda vähem tasub eeldada ja seda rohkem tasub küsida. Küsimine ei tee olukorda külmaks ega mehaaniliseks. Vastupidi. Küsimine muudab hetke palju tähenduslikumaks, inimlikumaks ja hoolivamaks.
Puudutuse võlu ja valu
Oluline on mõista, et inimesed ei soovi puudutust ainult erineval viisil, vaid võivad seda soovida ka erinevatel hetkedel. See, mis tundus eile hea, ei pruugi hea tunduda täna. See, mis sobib ühes olukorras, ei pruugi sobida teises. Seetõttu ei ole nõusolek midagi, mis „saadakse kätte” üks kord ja jääb siis püsima. Nõusolek on elav ja muutuv kokkulepe. See vajab kohalolu.
Küsimise teine väärtus seisneb selles, et see õpetab inimest oma soove märkama. Paljud meist oskavad üsna kiiresti öelda, mida nad ei taha. See on oluline oskus. Kuid palju raskem võib olla sõnastada, mida ma tegelikult tahan, milline puudutus mulle meeldib, milline lähedus tundub turvaline, milline tempo sobiv. Just siin aitab nõusolekuratas edasi. See ei küsi ainult, kus on piir. See küsib ka:
- Kus on hirm?
- Kus on rõõm?
- Kus hea või halb olla?
Selline vaatenurk muudab suhteid tervikuna. Kui suhtes on ruumi küsida, kuidas teist puudutada, siis tekib sageli ruum küsida ka palju enamat. Kuidas sa soovid, et sinuga räägitaks? Kuidas sa tahad, et sind toetataks, kui sul on raske? Kuidas sa annad märku, et vajad lähedust või hoopis ruumi? Seega ei piirdu puudutuse küsimus ainult füüsilise kontaktiga, vaid annab oskused ka vaimset kontakti arendada, mis omakorda avab tee kvaliteetsemale suhtele.
Samal ajal võib see küsimus tuua pinnale ka ebamugavust. Mõni inimene ei oska kohe vastata. Mõni avastab, et ta ei olegi harjunud oma piire või soove sõnastama. Mõni tunneb, et tal on lihtsam kohaneda, kui väljendada. Ka see on oluline teadmine. Nõusoleku kultuur ei tähenda, et kõik peavad alati kohe teadma õiget vastust. See tähendab, et vastuse otsimiseks on ruumi ja aega. Vahel algabki lähedus mitte kindlast vastusest, vaid ausast lausest: „Ma ei ole veel päris kindel, aga ma tahan seda koos sinuga turvaliselt avastada.”
Hea küsimus loob võimaluse usalduseks. Aga ainult siis, kui küsimusele järgneb ka päriselt kuulamine. Kui küsida teise soovi, kuid seejärel seda eirata või ümber tõlgendada, muutub küsimus tühjaks vormiks. Nõusoleku mõte ei ole lihtsalt küsida. Nõusoleku mõte on võtta teise inimese vastust tõsiselt. See tähendab, et „Ei” ei vaja õigustust, „Ma ei tea” ning „Praegu mitte” on samuti vastused. Ka „Jah” vajab ruumi, milles see võib muutuda.
Algusesse tagasi
Puudutuse alguspunkt ei ole seega mitte puudutus ise, vaid tähelepanu. Tähelepanu teise inimese kogemuse suhtes ning arusaam, et keha ei ole iseenesestmõistetav maa-ala, kuhu võib astuda lihtsalt seetõttu, et olukord näib sobiv. Keha on alati isiklik ruum, mille juurde kuulub inimese enda hääl, tempo ja tähendus.
Kui me õpime küsima: „Kuidas sa soovid, et ma sind puudutaksin?”, siis õpime tegelikult midagi palju suuremat. Õpime, et lähedus ei alga õigustest, vaid vastutusest. Mitte oletamisest, vaid huvist. Mitte survest, vaid usaldusest. Üks terve suhte alustalasid on teadmine, et teise inimese keha, piirid ja soovid ei ole takistus lähedusele, vaid selle eeltingimus.
Sellepärast võibki just see lihtne küsimus olla üks kõige olulisemaid puudutuse alguspunkte. Mitte selleks, et kõik muutuks reegliteks, vaid selleks, et läheduse keskele tekiks rohkem teadlikkust, selgust ja hoolivust. Just sealt algabki puudutus, mis on päriselt hea mõlemale.
Miks muutused nõusoleku osas on vajalikud just praegu?
Nõusoleku küsimise oskus ei tule sünniga kaasa. Kui seda ei õpetata koolis ega praktiseerita peredes, siis jääme järjest kaugemale ühiskonnast, kus kõigil on mugav eksisteerida.
Oleme inimestena teelahkmel:
– töö- ja eraelu piirid muutuvad,
– tehnoloogia ja andmekaitse puudujäägid loovad uusi võimusuhted,
– vaimse tervise kriis paljastab suhtlemisoskuste puuduseid,
– koolid ja tööandjad otsivad uusi viise ohutuse ja heaolu tagamiseks,
– generatsioonid suhtuvad võimu ja vabadusse väga erinevalt.
Kuid nõusoleku küsimine ja oma vajadustest rääkimine on õpitav. Kui õpime enda ja teisi austama, siis muutume meie ja meiega koos ka ühiskond turvalisemaks ja ausamaks. Algust aitab teha kirjastuse Väike Vanker raamat “Saamise ja andmise kunst”.
