Artikkel on avaldatud autori loal ning ilmus algselt Postimees Kultuuris.
Ma ei ole kindel, kas parajasti suhtesõltlane olles võiks seda raamatut mõista, sest üldjuhul ei oska me selles faasis oma mustreid näha ega tunnistada. Olgugi et suhtesõltuvus on painav, saame hakata tervenema alles siis, kui oleme korduvalt «samasse ämbrisse astunud» ning siis endale tunnistame, et peame midagi muutma, kirjutab muusik Hedvig Hanson raamatut «Suhtesõltuvusest vabaks» arvustades.
Olles ise olnud kirjelduse järgi stiilipuhas suhtesõltlane, oli seda raamatut lugedes ühtviisi valus – oma mineviku teadmatuste ning rumalalt elatud suhete meeldetuletamise pärast – kui ka kergendus, et olen iseseisvalt sellest elu teiseks pooleks ka välja tulnud. Siiski oli hea saada tagantjäreletarkusi ning selgeid psühholoogilisi selgitusi kogu «diagnoosi», protsessi ning nende vaevade dünaamika kohta.
Igaüks võiks saada eluks sääraseid õpetusi ja parem varem kui hiljem. Iseasi, kas oleme valmis neid varem vastu võtma. Küsimusi tekib, nii psühholoogilisi kui ka filosoofilisi: ehk on valu me arenguks vajalik ning me ei saagi seda ennetada, ära hoida? Kui agoonias põhja ei vaju, saame tõusta! Suhtesõltuvusest on võimalik saada vabaks ja see suur vabanemine võib teha meid üleüldse kõigest vabaks. Kindlasti saame teadlikult tegutsedes oma olemise kergemaks, suhted sujuvamaks.
Ma ei ole fanaatiline eneseabiraamatute lugeja, nad on oma ülesehituselt tihti sarnased – ikka näited «elust enesest», muudetud või muutmata nimedega inimesed oma erinevate psühholoogiliste juhtumitega, professionaalne analüüs ja lahendused paranemiseks, harjutused koos töövihikuga. Ometi, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja isemõtlevale, süvenevale inimesele võib olla hea eneseabiraamat suureks toeks. Töö iseendaga ongi ju lõpuks kõige olulisem.
Mind paelus selle raamatu puhul kõige enam tõesti terane realistlik vaade ning ka killuke huumorit, mis puudutab suhte võimalikkust üldse. Kordagi ei hakanud igav. Oli võimalus näha asju nii läbi omaenda kogemuse kui ka kõrvaltvaatajana. Iseenda kõrvaltvaatamine – eks see tulebki elus ära õppida. Sealt tuleb ka see pöördepunktiks vajalik – tunnistamine. See võib olla karm kogemus, mida paljud ei tahagi läbida ning kordavad ikka jälle oma uskumusi, jõudes samasse punkti. Aga tõelisusi tunnistades, olles samas enda vastu hell, saame tõusta järgmistele tasanditele ning parandada ka oma traumasid.
Suhtesõltlase ja suhtevältija käitumismustrid
Eks ikka, kõik tuleb me lapsepõlvest. Suhtesõltlase nii nagu ka suhtevältija käitumine on selgelt lapsepõlvega seotud.
Ja kas kummalisel või hoopis loogilisel kombel saavad kokku just need kaks. Nagu taiplikumad juba mõistavad, tõmbavad vastandid teineteist ikka seepärast, et ajapikku teineteise valu nähtavale tuua. Muidugi ei arva nõnda keegi suhte alguses! Otsime ju ikka õnnelikku suhet.
Kuigi inimpsüühikas ei ole midagi lihtsat, kehtib üldplaanis see, et lapsena armastusest puudust tundnuist saavad suhtesõltlased, klammerdujad, kes püüavad armastust välja teenida, kes teevad teisest inimesest jumaluse ja tihti sulanduvad või lausa kaotavad end teisesse.
Suhtevältija seevastu on kogenud lapsena pigem lämmatamise tunnet ning soovib suhet hoida vabamana, et jätta endale hingamisruumi. Samas vajab temagi armastust, aga teatud psühholoogiline nihe paneb ta pigem mängima, pendeldama. Suhtesõltlane püüab üha enam, kuni äärmusteni – (enesetapu)ähvardusteni, arutute stseenideni välja. Suhtevältija omakorda jõuab drastilisemate põgenemisteni, sõltuvustesse. Nõnda siis võidaksegi alul kaunina tundunud suhtes jõuda teineteise lõhkitõmbamiseni. Mõistmata, miks need asjad nõnda toimuvad, süüdistatakse teineteist ja enamik jõuab lihtlahenduseni – leida uus, «sobivam» partner. Kuni pole mõistetud, iseennast kasvatatud, korratakse aga aina samu mustreid.
Raamatu esimeses osas õpime ära tundma sõltuvus- ja kaassõltuvussuhet, suhtesõltlase ja suhtevältija tunnuseid ja käitumismustreid. Suhtesõltlase jaoks on sõltuvust tekitav prioriteet partner ja see fantaasia, mille ta partneri kohta on loonud. See on tema kinnisidee. Suhtevältija elus tekitavad sõltuvust suhtevälised asjad: alkohol, uimastid, seks, töö, usk, hasartmängud, tegevuses olemine. Peaaegu igasugune kahe inimese vaheline suhe võib muutuda koossõltuvussuhteks. Üks viga toidab teist.
Kui autor viitab, et tema psühholoogipraktikas on suhtesõltlased enamasti naised ja suhtevältijad mehed, siis turgatas pähe ka mõte, kas ses pole midagi looduspärast ning ehk ei ole põhjused ainult lapsepõlves, vaid hoopis mitmekihilisemad.
Igal juhul püüavad paljud tantsida nõnda seda «suhtetangot», tunnetamata tegelikult rütmi või teadmata samme. Ja nii kujuneb sest varem või hiljem lihtsalt üks (sasi)puntratants.
Pole kuigi tark teist tohmaniks nimetada
Raamatu teises pooles ongi antud nõu, kuidas võõrutada end toksilistest suhetest ja kuidas terves paarisuhtes asju võiks ajada. Neid tarkusi lugedes turtsatasin nii mõneski kohas naerma ja järgmisel hetkel mõtlesin: peab alles tahtmine olema, et suhet hoida. Teadlik ja pidev töö selle nimel. Tegutseda suhte nimel ja samas säilitada iseseisvus.
Esmalt tuleb aga endale selgeks teha tõsiasi: keegi ei sobi kellegagi kõiges ja lõpuni, ideaalset partnerit ei eksisteeri, see on illusioon. Meil tuleb olla kannatlik, leplik, minna kompromissile ning õppida suhtlema targasti, kui eesmärk on suhet hoida. Ehk siis teisisõnu – manööverdada läbimõeldult, kasutades peegleid ja arvestades gabariite. Mitte pimesi ja pedaali põhja vajutades. Vastakaid tundeid tekitab minus mõte, et me ei pea kõike oma partnerile välja ütlema – me ei pea olema lõpuni ausad. See ausus ei pruugi suhtele kasuks tulla. Et mitte valetada, võime öelda, et ei soovi sellest rääkida. See, kuidas teie partner selle vaikimise valiku vastu võtab, on juba tema teadlikkuse ja enesekindluse küsimus. «Mõistus on tervenemisel peamine abivahend,» ütleb üks raamatu alapealkiri. Meeldivuse ajal on kergem mõistust säilitada, aga kui saabub ebamugavam hetk?
Oluline on konfliktis mitte süüdlast otsida, niisamuti ei tohiks teist iial alavääristada. Kuhjunud pettumustes nõuab see tõesti enesedistsipliini.
Nii toob alaväärtustava tooni asemel autor näite paremast sõnavalikust. Selle asemel et öelda näiteks «kui sa käitusid garaažis nagu tohman…», oleks õigem öelda «eile, kui sa garaaži tulid ja häält tõstes ütlesid…»
Lisaks elementaarsele viisakusele on suhtes tähtis osa eneseväärtustamisel, piiride seadmisel. Ükski partner ei suuda teid kogu aeg väärtustada ning piiride seadmine on oluline, et teineteisest üle ei sõidetaks.
Niisamuti on tähtis, et partneritel oleks teineteisest realistlik pilt. Romantika on vaid alguse asi.
Mis aga puudutab seksuaalset truudust, siis tasuks kohe suhte alguses kokku leppida, mida see tähendab. Autori sõnul võimaldab just selle, suhetesse nii palju probleeme toova teema selgeks rääkimine otsustada juba alguses, kas suhet jätkata või mitte.
Üks mu tuttav, mitmest suhetest läbi tulnud keskealine mees nendib, et üksi ongi lihtsam. Võib-olla tõesti. Ja kui üksindus sobib, siis olekski justkui lahendus käes. Ometi tundub üksindus enamikule siiski nukker väljavaade ning siis peaks püüdma leida ja luua seda tõesti harmoonilist suhet. Mulle tundub, et sel võiks olla rohkem lootust, kui elu- ja suhtekogemusi juba on, ehk siis eluküpsemana. Kui siis veel suhteks energiat on! Ja kui me ei karda taas läbi kukkuda.
Aga stopp! Üks kuldaväärt ja ka lohutav mõte, mis mulle meelde jäi, on see, et ükski suhe pole läbi kukkunud, sest saime sellest ju nii palju teada! Mõtteseadistus on tähtis.