Viisakas laps

Kui raamatu “Viisakas laps” autor Külli Trummal mulle sellest raamatust esimest korda rääkis, siis mõtlesin päris pikalt, kas see pole jälle üks neist näpuga näitavatest raamatutest, mis ütleb mis on “õige” ja kuidas “peab”.

Kahtlesin päris kaua, kas seda raamatut meie pakkumisse panna. Pole ju tegemist meie kirjastusele omase “kaasaegset sorti” lastekasvatusraamatuga, kus räägitakse lapse arengust, motivatsioonist, loovusest, vanemlikest oskustest.

Teisiti pani mind aga mõtlema järgmine koht raamatust:

“Üksi olemisest
See võib tunduda sulle veider, aga mõnikord tahab inimene lihtsalt olla omaette. Olla täitsa vait ja mõelda.
Siis ei ole vaja minna ja hakata juttu puhuma.
Austa teise soovi olla veidike üksinda.”

Just see lõik veenis mind, et see raamat on vajalik ja sobib lastele ettelugemiseks ning viisakuse üle arutlemiseks nii lasteaias kui ka varasemas koolieas.

Viisakus on ju asi, millele me tihti ei mõtle ja viimasel ajal räägivad sellest vaid need, kes on noortes kibestunud ja pettunud. Riskides olla vanamoodsad, julgeme viisakas olemise teemaks võtta vaid siis, kui oleme kokku puutunud kellegagi, kes viisakusest üldse midagi ei tea.

Aga äkki peaks sellest rohkem rääkima? Ja eriti lastega? Äkki nad ei teagi? Äkki nendega polegi sellest räägitud? Äkki siis oleks ka lastel rohkem kindlustunnet täiskasvanutega suhtlemisel?

Autor ütleb:

“Maakeral elab ligi kaheksa miljardit inimest. Et koos hakkama saada, tuleb osata üksteisega arvestada. Nii nagu on olemas reeglid liiklemises, on kokku lepitud ka hea käitumise reeglites … … Selle raamatu lihtsate soovituste järgimine teeb elu mugavamaks sulle ja kõigile, kellega kokku puutud.”

Head lugemist!

Tiit Kõnnussaar,
kirjastaja ja pereterapeut